Istun bussis, käed on juba mõne aja olnud klahvidel ning mõtlen kuidas seda blogipostitust alustada. No ei tule ühtegi head mõtet pähe. Näos on vaid tobe naeratud ja süda õnne täis. Mu trennid on viimase peal, tervis paranemas ning läbisin just terviseedenduse koolituse - võin nüüd anda nõu toitumise osas ning suunata liigutama inimesi. Lisaks on mul olnud kaks FANTASTILISELT toredat päeva.
Eile, pärast tööpäeva otsustasin, et lähen kutse peale verd loovutama. Verekeskuses on alati üsna toredad inimesed ning isegi doonoreid kriminaalkurjategijatena kohtlev registraator on praeguseks juba kenasti unustatud. Kuigi see hetk mõtlesin tõesti doonorlusest loobumisele. Hiljem kergelt uimaselt lidusin rongile, vahepeal hakkas tänaval ikka korralikult pea ringi käima. Rongis, nagu ikka, panin klapid pähe ning tegin arvuti lahti, et teha oma paberitööd. Hakkasin tegelikult juba mõtlema arvuti sulgemisele kui käis hirmus ragin ning rong keset metsa seisma jäi. Ega ma täpselt ei teagi mis juhtus, sest reisijatele infot ei jagatud. Mõni aeg pärast rongi seisma jäämist jooksis mustlanna mööda vagunit, küsis kõigilt murelikult, et mis peatusega on tegu. Keegi talle siis vastas, et metsa peatus on. Mustlanna jäi uskuma ning teatas telefoni, et viibib parasjagu metsapeatuses. Selle peale tekkis poolel vagunil kerge muie näole ning valgustasime teda, et midagi juhtus ning keegi ei tea miks rong seisab. Pärast 15-20minutilist seismist jätkus siiski teekond Tartu poole ning elu oli jälle ilus. Rongile vastu tulnud Imre (kelle ma komandeerisin sinna oma müntidele järgi), vaatas küll rongi üsna mõtlikult ja arvas, et ratastoolis põder on rongi kuidagi terveks jätnud.
Eile kohtusin samuti oma lapsepõlve parima sõbraga. Tegelikult on tegemist inimesega, kes oli mu esimene sõber üldse. Nii palju, kui ma mäletan, ei olnud me väga lahutatavad. Me polnud üksteist näinud viimased 22-23 aastat ning mingi hetk leidsime läbi interneti uuesti. Veidi juttu, ilmselt oleks meie kohtumine leidnud varem aset, kui ei oleks segava faktorina tegurit, et üks elab Tartus ning teine Viimsis. Aga kuna mul lähtuvalt koolitusest oli asja Tartu poole, siis kokku me ka saime. SUPER! Ausalt. Ma nüüd vähemasti tean, miks oli tegemist minu lapsepõlve parima sõbraga, ning loodan, et ka edaspidi lähema tutvusringkonna sõbraga. Aitähh Sulle, Siim, et olid ja oled.
Õhtul võõrustasid mind Uku ja Juss, kes on alati muhedad. Mitte, et ma kass Jussi liiga hästi tunneksin, kuid loomapidamise võlud tulid meelde - muidugi on tore, kui keegi kaissu magama tuleb. Soe karvakera, kes sätib end parasjagu kõhule magama oli isegi armas. Kuigi mulle eriti kassid ei meeldi, siis Juss on kindlasti erand.
Ega hommik alla ei jäänud eilsele õhtule - sugugi mitte. Hommikul ootas mind Imre oma trenni. Oh, Sa. Armu ta nüüd kindlasti ei andnud. Aga nii karastub teras (äkki olen mina ka terasest :)) Kohe vahvale hommikuvõimlemisele LesMills kava järgi, järgnes ekslemine Tartus. Täpselt ma ei tea kuhu ma jõudsin või ei jõudnud, kuid ilmselgelt oleks olnud kiirem veidi suurema tiiruga minna, sest see tiir oli ikka vägev ning kanda rasket trennikotti õlal ei olnud just väga lõbus. Mingi hetk otsustasin küsida teed, naisterahvas, kes mulle teed juhatas oli nii vahva, et juhatas täpselt kuidas ma saan bussipeatusesse - arvasin küll, et lähen jala, kuna vaevalt pangaautomaati kohtan oma teel. Seepeale surus ta mulle bussipileti summa kätte - mul olevat liiga suur kott, et minna jala.
Mul on südamest kahju, et ma tema nime ei küsinud ning ausalt, sooviksin teda üles leida, et tänada. Südantsoojendav, et tänapäeval on nii hea südamega inimesi veel olemas. Igal juhul, kui ma teda üles ka ei peaks leidma, teen head edasi vähemalt kahele inimesele. Lootes, et nemad omakorda teevad edasi kumbki kahele. Siiski, kui mõni tartlane peaks seda postitust lugema, kellel võiks olla aimu, kes oli see ümarate prillidega naisterahvas, kes Karlova poolt läks (ilmselt siis tööle), siis palun andke mulle edasi tema kontakt. Oleksin väga-väga rõõmus selle üle.
Ohjah - jõudsin koolitusele. Finally! Vahepeal helistasin, et eksisin ära ja hilinen pisut. Ometi oldi väga heatahtlikud ning vastutulelikud, öeldi, et pole lugu. Koolitus ise oli väga vägev! Muidugi, näljasena, higisena ning kergelt hingeldavana jõuda toitumisloengusse.... Nojah. Ma vähemalt vabandasin, et eilse Imre poolt antud valgubatooni lahti kiskusin ning toitusin veidi :) Õppejõud oli õnneks mõistev ega pahandanud :D Oh. Nii siis möödusid minu kaks KÕIGE FANTASTILISEMAT päeva viimasel ajal. Hetkel olen bussis ning sõidan Tallinnasse jooksutreeningusse. Kerge väsimus on küll kallal ning väga täpselt ei tea kuidas ma kõige kergemini need treeningud üle elan, kuid südames on puhas rõõm ja õnn.
Väsinud, kuid väga õnnelik, Mari
No comments:
Post a Comment