Hirm eesmärkide ees

Mul ei ole kunagi olnud liiga palju endasse usku. Kuigi tean, et võin teinekord olla võikalt jäärapäine ning läbi selle ka saavutada soovitu - kuigi mitte soovitud tulemustega. Oma kinnisideega minna siiski saarele võistlema, olen sattunud vastamisi hirmudega - kõige suurem neist on hirm sõita pimedas. Hawaii Expressis on siiski õnneks olemas piisavalt vinged tuled, mis pidavat ka ööpimeduses maanteel kenasti teed näitama - tõsi, kiirus raskuse arvelt ilmselt kahaneb, kuid tühja temast. Vähemalt jõuan elusana kohale.
Teiseks suuremaks hirmuks on mäkketõusud ning maastiku ebamäärasus. Läbi väikese googeldamise leidsin lõpuks ka maastikuprofiili, mis minu õnneks sisaldas endas vaid ühte suuremat tõusu - see eest see tõus oli ikka päris vinge tõus. Aga selge on nüüd see, et nüüd on viimane aeg hakata omale baasi alla laduma - tühja koha peale ei tule mingi valemiga sellised distantsid. Ratta osas alustasin eile. Algatuseks leidsin, et on mõistlik teha ära kangiga jalatrenn ning sellele otsa võtta spinner ja kerida 100km. Selle tegin ära ka. Tulemusena öösel ei maganud. Kardetud lihasvalu ei ole, küll aga on lihased väga kanged ja ei allu liiga palju minu enda tahtele.
Hommikul, kui jõudsin Raimo juurde, vaatas ta mind küll segase pilguga ning tema jaoks jäi segaseks miks mul on vaja nii ennast piinata. Seepeale andsin talle võistluse lingi, mille juurest ta luges kenasti 4,8 miili ujumist ja muigas järgmise lause üle: "This will be the easiest part of your day..." Siiski oli ta esimene inimene, kelle esmareaktsioon antud eesmärgi puhul oli väga positiivne ja heakskiitev, mitte minu vaimses tervises kahtlev. Kuigi Mart oli hämmingus ja talle tundus see ootamatu, siis pidas vajalikuks mulle pöialt hoida. Aitäh neile selle eest. See toetus praegu on vajalik, sest mu eneseusk ja psühholoogiline ettevalmistus saavad selle ürituse puhul olema kõige raskemad. Ja teadmine, et ka keegi teine usub, et suudan hakkama saada, on oluline.
Muidugi on mul veel mingid lühemad võistlused ees ootamas. Aga pikas perspektiivis olen otsustanud siiski ka selle ürituse ära teha - sest siis saan öelda, et saan mida tahan. Ja aitäh ka minu Kristofer Robinile, kes endise sportlasena mulle meelde tuletab, et olen tugevam ja vapram kui ise tean. Siia lõppu panen kõigile meeldetuletuseks ka ühe video, mis minu vähemalt härdaks tegi pisut:) Ma pean saama ja saan. Quitting isn't an option...