Täna oli siis selline päev, kus hommikul rattaga tööle sõites nägin juba eemalt tulemas vanameister Kalju Kochi. Oma rõõmsa olekuga lehvitas ta mulle ja sõitis edasi - Viimsi poole. Omaette jäin mõttesse, et kas täna teeb ta tööd hoopis Viimsis. Kaua ma seda mõtet igal juhul mõelda ei jõudnud, sest juba oligi ta minust mööda sõitnud, teel Pirita poe poole. Poodi jõudes võttis ta mu üsna hoobilt ette ning hakkas loetlema erinevaid vigu, mis mul on ratta osas. Kõigepealt sain riielda, et jätsin 3. käigu sisse, peab kohe alla laskma - ka need kaks käiku. Siis rattaasend ning ratta seadistamine.
Hiljem, kui tekkis aega, otsustas vanameister mu ratta ette võtta. Sadula asend paremaks, lenksu oma ka. Seejärel andis ta mulle ratta ja saatis seda pesema - lausa kaks korda pesin, kuna kõrvalt mehhaanik Riho ütles, et nii on parem. Hiljem poisid muigasid, et vähemalt selgeks sai see rattapesu... Tjah. Sai küll. Tunne oli, et oleksin tutipäeval ja maha oleks peetud üks võimas veesõda, sest väga kuiv ma lõpuks ei olnud. Aga ma nautisin iga hetke sellest! Käpp õline ja mokk kõrvuni!
Sellele möllamisele järgnes põhjalik ratta kuivatamine, mille käigus juba Kristjan küsis, et kas ma plaanin ratta klaasi taha seisma panna, et nii põhjalikult teen. Ei kavatse aga hästi tegin, et nii tegin, koju jõudes sain ratta kiiresti puhtaks :) Kuivatamisele järgnes keti õlitamine ning rehvide pumpamine. Võin vist öelda, et selle aasta esimene rattahooldus on tehtud.
Teisiti sätitud sadulaga oli koju päris veider sõita, kuid ma pean harjuma. Pulss oli tavapärasest palju-palju madalam ning Kalju tegelikult juba hoiatas, et mu reielihased ei pruugi mind väga armastada seda esialgu. Ma ei ütleks, et neil ka selle vastu midagi oli, aga harjumatu oli küll. Samas märkimisväärselt mugavam. Uue hooga uuele hooajale vastu :)
No comments:
Post a Comment