Seiklused elust enesest

Tahan teiega jagada ühte lugu. Lugu põhineb tõsielusündmustel, mis leidsid aset täna EMT Kristiine esinduses.

Alustagem siiski tagamaast – et misjaoks mul üldse oli vaja minna täna hommikul sinna esindusse. Nimelt eile, ilma ühegi põhjuseta, hakkas tööstreiki tegema minu Iphone’i lukustusklahv. Pahaaimamatult võtsin ühendust EMT klienditoega, kust üks sõbralik tütarlaps seletas, et soovi korral võin viia ka otse IM Arvutisalongi kuid võin ka EMTi tuua. Otsustasin EMT kasuks, kuna ma lihtsalt ei viitsinud arvet otsida (jah, ma nii aus olengi).

Hommikul tegin iTunesi backupi ja ka tavalise kontaktide backupi arvutisse ning tööle tulles viisin oma telefoni EMT esindusse. Inimesi ei olnud palju ning sai kiiresti jutule ühe tütarlapse juurde, kellel pikad tumedad lokkis juuksed olid. Veidi ülekaalu oli ka, kuid see selleks. Esimese hooga oli ta nõus kohe mu telefoni  võtma hooldusesse, millega minevat kuni kaks nädalat aega. Küsisin kohe kontaktide kohta, et kas telefon salvestab need kaardile või telefoni. Seepeale tütarlaps teatas, et telefoni ja kui mul back-up’i pole tehtud iCloud programmiga, siis pole mul neile kontaktidele üldse lootust. Ja tõesti – ma pole seda programmi aasta jooksul varbaotsaga ka puudutanud.

Püüdsin talle selgeks teha, et mul on ju ometigi tehtud iTunes back-up ning ka veel üks, mida Windows ise võimaldab. Tütarlaps jäi sellegipoolest enesele kindlaks ning mul ei jäänudki muud üle kui hakata kirjutama käsitsi oma kontakte paberile. Õige pisut küsis klienditeenindaja, et kas mul läheb veel kaua aega selle kirjutamisega ning saatis mu mujale kirjutama. Inimlikust aspektist saan aru, et seal oli veel teisigi kliente, keda teenindada, kuid…  Lisas veel, et telefon läheb välja vahetamisele, kuna apple ei remondi oma telefone. Küsisin, et miks siis kaks nädalat aega läheb. Kaks nädalat pidi aega minema seetõttu, et minu telefon polevat sugugi ainus, mis remonti vajab. Aga… just ju öeldi, et seda ei parandata vaid vahetatakse välja!?

Kui üks A4 täitus numbritega, otsustasin, et kolin kodusemasse poodi, Hawaii Expressi, üle, võtan neilt uue paberi ning kirjutan seal. Poisid soovitasid kohe pöörduda iDream poodi, mis seal samas lähedal asus. Mis seal ikka – saba selga ning lidusin sinna. Seal kaks meesterahvast – Olev ning tema õpipoiss laadisid käbe alla mingi app’i ning back-up numbritest oli saadetud mu meilile umbes 5 minuti jooksul. Poisid seletasid ka seda, et kui tõesti nupp streigib, siis tuleb telefon välja vahetada, kuna seda nuppu ei parandata. Kaks nädalat pidavat aega minema seetõttu, et tehasest uus telefon tellitakse. Ühesõnaga sain ma päriselt ka aru mille jaoks on vaja kahte nädalat telefoni vahetamiseks. Miks ei võinud seda infot minule edastada EMT klienditeenindaja, jääb segaseks. Aga hea küll, kontaktid kenasti back-upitud ja meilil, läksin tagasi EMT esindussse.

Pärast mõningast ootamist küsisin, kergelt juba ärritunult, et kas ma saan nüüd oma telefoni ära anda. Läks õnneks. Küsiti uuesti dokumenti – jube aeglaselt venis protsess. „Kontakt-telefon,“ küsis neiu monotoonsel toonil. Avaldasin imestust, et päris mitmeaastase kliendiks oldud aasta jooksul võiks see ikka olemas olla. „Ma pean seda ju eraldi spetsiaalselt vaatama,“ kõlas vastus sellele.  Vaatasin kella, hilinemine jooksis. Küsisin, et kas läheb kaua, vastuseks nähvas klienditeenindaja, et vormistamine võtabki aega. Küsisin, et kui asjad sinna jätan ja pärast tööpäeva tagasi tulen, siis kas saab kiiremini – vastati, et tema ei tee asju ette, võin pärast tagasi tulla küll, kuid siis läheb sama kaua aega. Selleks hetkeks oli mu tuju juba nii rikutud, et tagasi tulla ei tahtnud.

Küsisin klienditeenindajalt, et kui kontakte sai telefoniga lihtsalt backuppida, siis miks ta sellest mulle ei rääkinud. „Ma töötan EMTis, mitte ei ole appi-spets,“ tuli nähvaval toonil vastuseks. Arvasin siis, et niipalju võiks ju ikka teada – mina ei pea teadma ju ometigi selliseid asju, kuna ei puutu igapäevaselt kokku. Seepeale oli tütarlaps juba haaranud mu telefoni enda kätte, ümbrisest välja kiskunud ning uuris seda põhjalikult – pärast põhjalikku uurimistööd sai ta ka minu mikro-simi kätte ning viskas letile koos miski ümbrisega: „Sellega hakkab asendustelefon tööle!“ Asendustelefon – miskine Samsungi nutitelefoni variant, oli juba akuta laual.

Mis seal ikka, pusisin siis ümbrisesse oma sim-kaardi, ning proovisin välja mõelda kuhu ma selle siis nüüd panen. „See käib siia,“ näitas klienditeenindaja näpuga. Porisesin juba, et ega ta liiga abivalmis ei ole. „Aga sa ju ei küsinud,“ tuli kärme vastus selle peale. Heakene küll – ei küsinud tõesti, kuid tema asi olnuks siiski abi pakkuda, nähes, et ma tõesti ei oska. Vahepeal oli nipsakas tütarlaps üle leti valmis jõudnud paberitega, visates (visates, mitte asetades) need mulle nina ette käsuga mõlemale eksemplarile alla kirjutada. Kirjutasin automaatselt ära ning hakkasin siis lugema, et mis see õigupoolest on.  

Esimeses punktis oli kirjas, et alla kirjutamisega tunnistan, et olen lugenud ja tutvunud tingimustega. Neid polnud mulle keegi tutvustanud ega lugeda andnud. „Aga ma ju ei ole nende tingimustega tutvunud,“ julgesin öelda. „Näh, siin on, lugege läbi,“ visati mulle nina ette kahele lehele trükitud spikrikirjas dokument. Mina, prillikandjana, tegelikult väga hästi nii väikeseid asju ei näe. „Ma ju ei näe nii väikest kirja lugeda,“ julgesin piuksuda. „Noh, siis pole midagi teha,“ tuli kärmest vastus teiselt poolt letti. Nojah, hea küll siis. Mul oli juba üsna kiire ka tööle, seega leppisin. Küsisin igaks juhuks ka üle, et mida ma siis teen kui aku tühjaks saab, sest peale asendustelefoni muud ei antud. „Sa ju ei küsinud,“ kõlas vastus, mil mulle visati leti peale laadija. Hakkasin juba lahkuma, kui klienditeenindaja avastas mu Iphone’i ümbrise laualt: „Seda ei ole mul vaja!“ ning viskas demonstratiivselt selle laua minupoolsemasse otsa…