Sõit pilvelaeval

Hurraaa!!!! Sain täna loa hakata uuesti vaikselt jooksma, tõsi, hüppeliiges soovitati kenasti ära toestada, et uut väänamist peale ei tuleks. Vedas! Igal juhul, kui homme muud ei jõua teha, siis ehk kondan veidi vesijooksus. Ja kui kõik läheb hästi, siis äkki pisut jõutreeningut ka otsa. Tõden hetkel, et mul on tõepoolest õnneks väga vähe vaja.
Jooksutreeningute osas tahaksin neid tegelikult pigem hommikusele ajale üle viia - enne tööd väike sörk ja alaku päev. See võimaldaks suurepäraselt mõnikord ka teise treeningu päevaplaani ära mahutada - õhtuse ujumise, mis tagab. Ja tahaks juba ratta selga ka! Oi, nii palju asju tahaks juba teha! Rõõm on muundunud ülimaks õnnetundeks ning isegi poriloik tänaval tundub fantastiliselt ilus.
Ilmselt oleks nüüd küll mõistlik võtta kätte ning pidada nõu veidi endast targematega kuidas uuesti alustada jooksmisega, sest jalg on veel hell. Aga luba füsioterapeudilt on olemas. Hakkan iga õhtu tegema bosul pääsukesi, ma luban. Või noh, vähemasti neil õhtutel, kui bosu on mul parasjagu käepärast. Ja oma hommikuse üldvõimlemise peaksin ka välja nuputama - kõike saab, kui ainult tahta ja julgeda unistada. Lootus, et olen tõepoolest ühel päeval Põhja Walesis rajal ja teen midagi sellist, mida teised ei suuda, on hakanud taas tekkima - kui tahan, siis saan, mida tahan!