Tänane hommik algas hästi - nägin aknast üle mitme aja ilusat ja päikselist talveilma. Tegin omale hommikukohvi, avastasin oma hinge ning valmistusin treeninguks. Eile avastasin, et Trismile teeb oma treeninguid ka minu lähedal Viimsi Koolis. Super. Luba küsitud, luba saadud, oli selge minek. Panin kokku asjad, nautisin veel veidi head muusikat ja proovisin oma kanget kaela saada veidi paremaks.
Minek trenni, kuhu tegelikult ju vaid 10minutit jalutamist oli, kujunes piinaks. Peale viieminutilist kõndimist tekkis tunne, et sisikond tahab välja, pea käis ringi, süda tagus väga palju kordi minutis ja märg külmast higist. Tahtejõuga siiski suutsin sinna saada ning trenn läks lahti.
Olgu siinkohal mainitud, et mul pole kunagi basseinis olnud vist nii kõrget pulssi ning vees tasakaaluhäireid. Õnneks juba 10minuti pärast oli mul oluliselt parem olla ning ka pulss oli normaliseerunud (ehk siis jäi sinna 130-140 vahele enamasti, kuigi tõusis kogu trenni vältel kiiremini). Jätkasin trenni, kuigi treenerite poolt jagatud pulsitsoonid olid müstilised, kuid õnneks tõlkisid nad need ära ka normaalsetesse numbritesse. Tõsi, mul enamasti ei õnnestunud saada nii kõrget kui sooviti, kuid ei häda. Hingamisharjutustega läks elu lõbusaks. Tuleb siinkohal tunnistada, et kogemata sai ka ära proovitud lõpuste olemasolu. Proovisin hingata sisse nina kaudu. Vee all. Tuleb tunnistada, et jätkuvalt mul ei ole veel lõpuseid.
Tegelikult trenn ise oli väga lahe. Treenerid Tess ja Pjotr olid megalahedad, positiivse suhtumisega ning väga asjalikud. Tegelikult oli tore saada näpunäiteid: "Parem käsi on liiga sirge!" Samas oli väga motiveeriv saada ka kiitust - "Näe, nii su jalad töötavad väga ilusti, kuid proovi saada neid ka koos kätega sama moodi tööle saada." Trenn oli sedavõrd positiivne ja nauditav, et oleksin võinud seal mitu tundi järjest ujuda ning trenni lõpus oli päris kahju kohe, et otsa sai. Trenni käigus õppisin ka kolmiknaeratuse ära: tavaline naeratus, naeratus vesi kurgus ja naeratus väljapuhumisega :)
No comments:
Post a Comment